Puhka rahus Chris, näeme üks päev jälle!

14. Novembril juhtus Austraalias meie sõbra Chistopheriga mootorratta õnnetus, mille tagajärjel ta haiglas suri. Chris oli Tommi ülikooli sõber. Nad kirjutasid koos raamatu ja neil on palju ühiseid mälestusi. Meie pulmas oli ta üks isameestest. Minu jaoks oli Chris esimene sõber Kanadas, kellega sain oma vigases eesti keeles suhelda, ja ta ei kohelnud mind lolli immigrandina. Mitte et teised oleks arvanud minust nii, aga ma olin lihtsalt liiga arg, et kõigiga suhelda. Temaga oli lihtne rääkida. Tal alati muhe naeratus näos ja nii siiras tahe mind rääkimas kuulda. Koos käisime kohvi jahil kui esimest Mind´s eye lühifilmi filmisime, 2007. Ta oli seekord helimees. Viimasest Mind´s eyes ta osa ei saanud, kuna viibis Austraalias et arstiks õppida. Ta oli väga tark juba keskkooli ajast, ülikoolist rääkimata. Alati aus, alati valmis aitama, alati naeratus näol. Kui keegi nii amibtsioonikas ja armastusväärne noor inimene siit ilmast ära võetakse, siis tekib tahe kõvasti protestida - Nii Ei Ole Lihtsalt Aus! Siin on video, mis Tom enne ta Chrisi Austraaliasse minekut temaga koos tegi.



Tom on vahest naljatavas tujus..aga mida aeg edasi seda rohkem talle hakkab selgeks saama,et Chrisi enam ei ole..Olen talle toeks nii palju kui oskan. Selle loo juures on veel see, et täna toimus Chrisi vanaisa matus, kes suri 2 nädalat enne Chrisi. Suur kaotus perele...

Hoidke oma lähedasi, käige tihti külas, uurige kuidas sõpradel ja perel läheb. Muretsege veebikaamera ja kasutage Skype kui sõber, sugulane kaugel maal. Sa ei tea kunagi mis juhtuda võib.

Ja lõpetuseks mõttejõust. Kui mina Chrisiga viimast korda enne ta ärasõitu koos söömas käisin, siis ta rääkis et ostab mootoratta ja ilmselt sureb mootoratta õnnetuses. Siis 2 nädalat tagasi oli tal facebookis küsitlus - kumb on ohtlikum - suitsetamine või mootorattaga sõitmine. Ja siis nüüd üleeile vaatasin ta profiili ja seal on fotode kogu, ja kogu nimi on " See on minu uus mootorratas. Ma vist suren tänu sellele" (This is my new motorcycle. I will likely die). See paneb mõtlema kui tähtsad meie mõttes ja välja õeldud sõnad on. Olgu nad siis naljad või mitte. Tuleb meelde isa ütlus " ära kunagi sihi relvaga või millegiga -ka luuavarrest võib pauk tulla" . Naljakas lause. Aga kõik mis palun teilt olge positiivsed elus. Kindlasti on vahel tark olla reaalne, aga mitte negatiivselt reaalne vaid ikka positiivselt!. Mu sugulased, kes järjest vanemaks saavad elavad veel nii nii kaua et minu lapsi süles hoida ja neile lugusid rääkida. Sellist positiivsust leiab minu peast! Lõpetuseks üks pilt pulmas. Chris on kõige paremal. Ja varsti kohe teen paar uut blogipostitust oma tegemistest ka! Jääge lainele.