Olen siin paar päeva püüdnud blogida, aga pole selleni veel jõudnud. Nüüd siis võtan end kokku. Nädal olin ma peaaegu täielikus keskajas.Ja nüüd tagasi tulles oli päris suur õhin interneti maailma tulla ja leida ees e-maile või siis inimesi kes natuke puudust tundsid. Aga jõudsin arusaamale,et koduste jaoks pole väga vahet ju kas ma olen USAs või Kanadas - üks kauge kõik. Anu Montrealist tundis puudust :)!
Laupäeval siis pakkisime asjad autosse (meie auto on rohkem nagu pikk kaubik. See oli kunagi lennujaama takso, punased pehmed istmed ja puha - ruumi küllaga). 5 ja pool tundi läks kohale jõudmiseks. Piiri peal läks väga kiirelt. Mul juba oli see roheline lipik passis, et ei pidanud seekord kõrvalmajja astuma. Autot ka läbi ei otsitud, sest tore piirivalvur oli :) Kohale jõudsime 3 aeg öösel ja õnneks leidsime telgi ka üles kus ööbima pidime. Tom oli natuke valesti aru saanud. Patty ütles et me saame telgi taga ööbida (ehk siis võtame oma telgi kaasa ja asetame müügitelgi taha, aga Tom mõtles et müügitelgis on eraldatud tagaosa kus ööbida saame.) Niisiis jäi ainuke võimalus keset müügitelgi ööbida. Mul oli kaasa sinine poroloon madrats ja siis üks suur kaheinimese kummimadrats, mis täis ei seisa. Andsin porolooni oma teisele Tommile, kuna tal polnud midagi ja siis selle tühja kummimadratsi saime me tommiga. Nickil oli oma sõjaväe täispuhutav madrats. Öösel oli päris jahe..ja niiske ka. Ikkagi peaaegu rohu peal magasime. Pildi peal on meie tudukoht :P.
See maa-ala kus telgiti oli nii suur et ma ausalt ei jõudnud eriti kuskile kui ainult meie ümbrusesse. Erinevatel kuningariikidel olid erinevad vägevad sisenemise väravad. Mõni kuningariik ehitas isegi alalise dušši. Meie käisime ühes kivimajas pesemas, seal oli kokku 3 dušši, sai vähegi inimese moodi ennast tunda peale seda ja jahutust ka, sest väljas lõõmas päike iga päev ja kõige rohkem koos õhuniiskusega oli kuuma 40 ringis. Oleks vabalt joogat saanud teha, aga päikse käes väga ei kutsu tegema.
Kui kuumus välja jätta siis oli reis väga mõnusalt rahustav - ei mingit graafikut, lihtsalt ole. Nick ja Tom B käisid erinevaid sündmusi filmimas, minu Tom käis tavaliselt hommikuti ühel sündmusel - sõjas - võitlemas. Kuskil tund aega kestsid need. Mina ja Patty hoolitsesime meie telgi eest - mina müüsin DVD`sid ja Patty oma ürte ja seepe ja hennat jne.Pildil on kõik need valged täpid - telgid!!!
Esimese päeva lõuna ajal kutsuti meid naabritelki - Margarita tunnile - happy hour!. Richard meenutas mulle totaalselt Peeter Oja ning naabertelgi värvid olid nagu Eesti lipp :) . Selline muhe, paksuke naljahammas. Tal oli blender ka millega ta jääd purustas. Täiesti tõelised margaritad ja tekiilaga ta kitsi ei olnud. Kohe kui keegi uus uksest sisse tuli - tegi ta uue kannutäie ja ülejäänute topsid täitis ka uuesti ääreni täis. Kes ei ütleks ära jäisest joogist kuumal päeval. Veel kutsuti meid õhtusöögile nende kuningariigis ja seal jätkus Margarita saaga..
Ülejäänud nädal läks tegelikult väga kiiresti mööda. Ärkasime 9 ajal sest siis läks väljas soojaks. Käisime lõunat söömas. Philly stake võileib, ehk siis suur saiake kus vahel oli grill-liha tükid. Esimesel päeval sõin ainult poole, järgmine päev natuke rohkem kui pool ja siis järgmine päev juba sõin terve ära. Vot niimoodi see magu välja venibki ameerika maal :). Nüüd tuleb tegeleda mao vähendamisega! Õhtuti mängisime aliast ja ajasime niisama juttu. Õhtuti läks mõnusalt jahedaks, aga tänu peaaegu rohu peal magamisega sain õrnalt külmetada emaka piirkonnas. Nüüdseks on kõik korras.
Järgmine aasta on Pennsic 40, mis tähendab,et sinna tuleb väga-väga palju inimesi! See aasta ma üritustest osa ei võtnud, aga järgmine aasta luban selle vea parandada ja annan teada mis tegelikult seal keskaegses laagris toimub. Tõesti oli kummaline ringi jalutada kui absoluutselt kõik inimesed kandsid keskaegseid rõivaid - ka idamaiseid. Mehed käisid sõjas iga päev ja naised kokkasid laagris jne. Väikseid lapsi veeti ringi sellistes kärudes ja neid oli seal tõeline posu.
Tagasisõit läks ka libedalt, olen ju nüüd ikkagi Permanent Resident :). Täna oli Red Bricki kohvikus intervjuu ja võibolla ühe väikse töökese sealt saan. Pean ikka juurde hakkama otsima.
Teie Annu.
Ja lõpetuseks Palju õnne emme!!
