Kallis Nana!

Minu kallis vanaema lahkus siit ilmast 12. märts 2012. Tal jäi seljataha 80 toredat aastat! Mul välgatab iga päev igasuguseid ühiseid mälestusi vanaemaga. Kutsusin teda mitte vanaemaks vaid Nanaks. Kui väike olin, siis elasimegi Keilas vanaema juures.  

Mäletan, et käisime ükskord Sauel Oliveril või Williamil lasteaial vastas. Siis mina veel lasteaias küll ei käinud.Käisime nanaga Keila ühissaunas ka. Mäletan,et ta vedas mind kelguga sinna talvel. Käisime ka kastani platsil mäest alla kelgutamas. Üks kord sõitsin soome kelguga vastu puud hing jäi kinni ka. 

Vanaema õpetas mind lahjat piima-suhkruga kohvi jooma. tema tehtud vahvlid ja pannkoogid on parimad. Väiksena tegi ta mulle lataka pudru (kaerahelbe pudru). Kui Tallinna elama läksime, siis käisin iga nädalavahetused Keilas. Kõik koolivaheajad veetsin ka Keilas. 

Vaheaegadel pani vanaema mind kohustuslikku kirjandust üsna rangelt lugema..ja olen tänulik sellele. Ta ju ikka õpetada koolis ;). Paar korda käisin tal koolis kaasas ka. Tal igast lahedaid lugusid ta klassi lastest. Ühel seal polnud suulage ja herned tulid ninast välja, kui ta hernesuppi sõi. Üks kord oli ta asendusõpetaja ja lapsed panid ta proovile. Üks poiss tõusis püsti ja ütles " õpetaja, õpetaja, ma lähen nüüd kusele". Selle asemel et vihaseks saada lapse suuvärgi peale, ütles nana hoopis " Tead, mine situ ka siis juba". Poisil jäi suu kinni, ja enam proovile ei pandud. Pikapäeva rühmas oli tal ka igast huvitavaid kujusid.

Õhtuti luges vanaema tavaliselt raamatukogust saadud raamatud. Ta lemmikud olid elulood. Ristsõnu lahendasime ka koos. Seda mis Postimehe tagaküljel oli. Telekast vaatasime uudiseid ja mõningaid seriaale (Kodus ja Võõrsil; Kirgede torm; Vaprad ja Ilusad). 


Suviti aitasin nanal maad labidaga kobestada, kui ta samal ajal rohis. Aeda värvisin ka..ja niitsin. Siis kui mai kuus õunapuud õitsesid..siis vanaema laulis " ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad..ja nende roosakad õied muu juukseid ehivad". Vanaemale meeldis laulda küll. Kuskil peaks mul olema tavaline muusika kasett kuhu korda mööda igast laule lindistasime.


Kanadasse kolides helistasin tihti vanaemale tavatelefonile, oma skypelt,sest mul krediiti selle jaoks. Rääkisime elust olust. tema mulle koerast..ja perest..ja onu gunnarist..ja mina oma kanada elust. Temaga oli alati nii tore lihtsalt rääkida. Ta mõistis..ja andis nõu kus oskas. Näiteks ükskord kui Eestist uuesti Kanada hakkasin minema, ütles ta " ole oma mehele hea naine..ja ära hädalda..Ehk siis " No complaining".  Mu mehega ta suhelda ei saanud, sest inglise keel on meelest läinud,aga tunnetasin,et talle mu mees meeldis. Novembris ta sünnipäeval helistasin ja ütlesin,et temast saab vanavanaema. See oli viimane kord kus meil pikem jutuajamine oli. 

Neid mälestusi on kuhjaga veel....


Unenägudes kohtume kallis Nana. Ja üks päev taevas ka. Loodan et mu beebil on osake sinu headusest ja toredusest.

Musi-Kalli-Pai